Hariduse üldeesmärk ja selle peamised taotlused

Ignatius Loyola

Jesuiitide haridus toetus kolmele alustalale: planeeritus, kohanemisoskus ja hoolikalt valitud õpperaamatud.

Jesuiitide loodud haridussüsteem oli väga hoolikalt läbimõeldud ja planeeritud ning see oli ka tolle ajastu parim haridussüsteem kogu Euroopas. 

Hariduse üldeesmärgid oli arendada võimet rääkida ja kirjutada head, jõulist ning rikast ladina keelt. Teiseks eesmärgiks oli vaimu treenimine ja läbi selle distsiplineerimine. Selle abil kasvatati õpilastes ka kuulekust. Jesuiidi haridus andis õpilasele süstemaatilise hariduse ja see aitas kujundada õpilastest tulevased õpetajad, preestrid, teoloogid ja haritlased.

Jesuiidid kasutasid oma koolikorralduse ja õppekorra alusena Ratio studiorum’i. See anti välja juba aastal 1599. See lõi selged reeglid, mis puudutas õppekorraldust, õpetajate tööd, õpilaste hindamist, päevarütmi ja kogu koolielu. Süsteem oli väga detailne ja ühtlustatud: prefekt kontrollis igat õpetajat regulaarselt ning Ratio studiorum tagas selle, et jesuiitide koolised valitseks range distsipliin, ühtne õpetamismeetod ja selge hierarhia.

Õppetöös peeti oluliseks võistlust, konkurentsi ja arutelusi, mis arendasid õpilaste mõtlemist ja väljendusoskust. Samuti oli väga tähtis õpetajate kättesaadavus. Õpilaste seas pidi alati olema õpetaja, kes jälgiks õpilaste käitumist ja suunaks nende mõtteviisi. 

Kuna kõik oli hästi range ja distsiplineeritud meenutas Jesuiitide haridussüsteem sõjaväesüsteemi. Süsteem rõhutas ja kiitis autoritaarsust, tõi esile ülemusi ja madaldas indiviidi. Distsipliin oli range, kuid mitte kunagi julm ega ebaõiglane. Mõjutusvahendiks oli "hirm austuse, mitte hirm karistuse ees".

Vaatamata rangele korrale, pooldas jesuiitide haridussüsteem näitlemist ja õpilastele korraldati näitemänge. Usuti, et näitlemise abil said õpilased end välja elada, lõbutseda ning rahuldada oma edevust. Siiski pidi kõik näitemängud ja sellega seotud tegevus olema tugeva kõlbelise kontrolli all.