Nõuded õpetajale ja ettevalmistus

Kuna jesuiitide ordu eesmärgiks oli järgnevate põlvkondade uskumuste, moraalide ja maailmavaadete enda kasuks mõjutamine, oli ka jesuiitide õpetajatel põhjalik ettevalmistus ning karmid nõuded. Mitte igaüks ei saanud õpetajaks - hea õpetaja pidi olema loomult juba sündinud õpetajaks, ta oli tagasihoidlik ja intelligentne ning paistis oma kaaslaste seast välja, tõestades ennast pidevalt eksamitel, demonstreerides oma eneseväljendusoskuseid, seisukoha kaitsmise oskuseid ja võimet teisi veenda. Vaid kõige andekamad noormehed valiti õpetaja elukutseks. Esmalt pidi õpetaja olema läbinud jesuiitide haridussüsteemi - alama aste, noviitsiaja, seejärel ülikooli ja lõpuks õpetajate akadeemia. Akadeemias said õpetajad edasiseks tööks vajalikud oskused ja teadmised, kaasa arvatud vähesel määral praktikat, mille nad läbisid prefekti käe all.

Õpetajal pidi olema sügav arusaam katoliku usust ja jesuiitide õpetusest, ta pidi olema võimeline õpilasi usuliselt harima ja moraalselt ning vaimselt arendama. 

Õpetaja pidi olema distsiplineeritud, nii ise endaga kui ka klassiruumis - distsipliin oli üks õpetuse alustaladest, kooli kord meenutas sõjaväe korda.

Õpetaja pidi õpetama vaid seda, mis talle ette nähtud oli, kasutades vaid talle ette nähtud õppemeetodeid. Ordu kartis individuaalsust ja isetegevust, seepärast käis õpetajate rangete nõuete järgimist kontrollimas ka õppeprefekt, umbes kaks korda kuus. Tema hindas õpetaja tööd ning veendus vastavuses nõuetele, eriti pingsalt hoiti silma peal noorematel õpetajatel, kelle puhul oli oht, et ta hakkab tegelema omavolilise uuendamisega. Oma arvamuse väljendamine oli õpetajale keelatud, samuti ei tohtinud õpetaja näidata välja eelistust mõne õpilase suhtes.

Vajadusel võis õpetaja mängida oma õpilastele ka lapsevanema rolli, nende muresid kuulates ja neile nõu andes.